Iraagi ekspresident Saddam Husseini vahistamine tõstis taas tähelepanu alla tõsiasja, et rahvusvaheline õigusemõistmine ei kohtle kaugeltki kõiki diktaatoreid võrdsel alusel.

USA vägede poolt pärast pikaajalist jahti kinni peetud Saddam astub tõenäoliselt rahvusvahelise kohtu ette ja teda ootab pikaajaline vangistus või koguni surmanuhtlus. Tundmata kaasa Saddamile võib siiski küsida, mille poolest erineb tema juhtum näiteks Idi Amini omast.

Ka endine Uganda diktaator oli ju vastutav tuhandete inimeste tapmise ja teiste metsikuste eest, mis tema võimu all 1970-ndatel aastatel toime pandi. Ometi võis tema oma elupäevad lõpuni elada mõnusas eksiilis Saudi Araabias.

Või võtame endise Haiti valitseja Jean-Claude Duvalier`i, kes elab rahulikult Pariisis. Endine Tšiili diktaator Augusto Pinochet elab, vaatamata korduvatele katsetele teda kohtu alla anda oma kodumaal, kus ta on tunnistatud tervislikel põhjustel võimetuks kohtu ette astuma.

Innsbrucki Ülikooli professor Hans Koechler ütleb, et rahvusvahelises õiguses peaksid olema paika pandud normid, kuidas niisuguste valitsejatega ümber käia, kuid kahjuks neid ei ole.

Ta tunnistab, et eksdiktaatorite saatus sõltub pigem poliitilistest jõujoontest kui õigusest ja nende kuritegude raskusastmest.

“Põhilised alused ei ole õiguslikud, vaid need tulenevad alati riiklikest huvidest ja välispoliitilistest kaalutlustest. See on reaalsus niikaua, kui meil on riikide suveräänsusele põhinev rahvusvaheline õigussüsteem,” selgitas Koechler.

Mõned vaatlejad on siiski optimistlikumad ja usuvad, et tulevikus verised diktaatorid enam nii kergesti ei pääse. Inimõigusorganisatsiooni Human Rights Watch esindaja Reed Brody ütleb, et rahvusvahelises suhtumises veristesse diktaatoritesse on juba toimumas muutus.

“On toimunud terve hulk muutusi selles osas, kuidas maailm suhtub metsikuste korraldajatesse. Varem oli meil kombeks öelda, et, kui tapad ühe inimese, lähed vangi. Kui tapad 10 inimest, satud hullumajja. Kui tapad aga 10.000 inimest, kutsutakse sind rahukonverentsile,” ironiseeris Brody.

Brody sõnul peegeldus suhtumise muutus eelkõige Ruanda ja Jugoslaavia 1990-ndate aastate genotsiidijuhtumite käsitlemises, aga ka Pinocheti vahistamises Londonis 1998.a. Tõsi küll, Pinochet hiljem vabastati.

“Ma arvan, et Ruanda ja Jugoslaavia genotsiidid kujunesid katalüsaatoriks. Külma sõja lõpp tähendas, et ÜRO Julgeolekunõukogus ei olnud sellistes küsimustes enam ummikseisu. Hakati looma tribunale.

Tšiili kindrali Augusto Pinocheti arreteerimine Londonis Hispaania taotlusel oli tõeline äratus mitte ainult diktaatoritele, vaid ka ohvritele,” rääkis Brody.

Analüütikud usuvad, et ÜRO uus Rahvusvaheline Kriminaalkohus võiks saada organiks, mis hakkab tegelema eksdiktaatoritega objektiivsemalt ja ühtsetele standarditele toetudes.

Samas on sellegi kohtu tegevus vähemalt esialgu piiratud USA vastuseisu tõttu, mis näeb selles ohtu oma suveräänsusele. Pealegi kuuluvad selle kohtu kompetentsi vaid kuriteod, mis on sooritatud pärast 1. juulit 2002.